Foto boss

Mul ei ole vaja kallist kaamerat, piisab ka Nokia telefonist ja vedamisest.

 1

 2

 3

ja 4

It's like you're screaming and no one can hear. You almost feel ashamed that someone could be that important. That without them you feel like nothing.
No one will ever understand how much it hurts.
You feel hopeless, like nothing can save you.
And when it's over and it's gone, you almost wish you could have all that bad stuff back so that you could have the good...

Haters gonna hate!

Ma lubasin siin mõni aeg tagasi, et ma hetkel eriti ei blogista. Ma poleks elu ilmaski uskunud, et ma pean nii ruttu oma mõtteid siiski teiega jagama.
Nimelt lood on sellised, et väikesest huvist otsustasin kell 2 öösel vaadata kuidas siin lood on ja suur oli minu üllatus.
Te kindlasti mäletate neid uuendusi (küsitlust ja kastikesi), eks?
Igastahes keegi on õppinud neid kasutama. Võite ise silma peale visata.
Ma ei taha ennast nii suureks puhuda, aga mu peast käivad väga huvitavad mõtted läbi: see on vendetta, keegi on teinud endale mitu kasutajat, lihtsalt selleks, et siin tramburaid korraldada.
Aga ma siiski tänan väga seda ühte või mitut inimest, kes raiskas/raiskasid oma aega, et igale minu 25-le postitusele hinnang anda! Ma tunnen ennast nüüd väga suure ja tähtsana ning samuti sain ma hea kõhutäie naerda kaa!

Ootan pikki silmi homset, et saaksin kontrollida, kui ära vägistatud see blogi on.
Kas tuleb rekord? Kõigest kaksteist klikki on vaja ületada, see pole ju palju.

Ma käin nüüd Croppis tööl. Uskumatu, eks?
Elu liigub veel beebisammudega, aga vähemalt ta liigub.

Aga põhimõtteliselt midagi sisukat siit nüüd pikema aja jooksul küll leida pole. Eks ma siis annan teada kui ma asjalikumaks muutun.

Olen veel elus

Mõtlesin, et peaks endast veits märku andma.

Või siis mitte, mul ei ole teiega midagi jagada.

Lootus püsib!

It's monsoon time here, in heaven

Ja suvi ongi läbi. Endale tundub küll, et kõik on alles ees, aga võib-olla on see sellepärast, et ma ei lähe kooli. Veidike kade olen küll inimeste peale, kes õpinguid jätkavad, aga samas ei ole ka. Mitte, et mu elus midagi eriti huvitavat toimuks, et kooli mitte minna, aga ma tean, et kui ma tagasi lähen ei hakka ka midagi juhtuma. Eelmine aasta juba näitas seda. Kõik ikka räägivad, et mine tagasi ja ära jäta pooleli või vaheta eriala ja bläh bläh bläh. Mina olen ikka kindlal seisukohal, et niisama ei ole mõtet seda kooli pinki nühkida ja 3 või rohkem aastaid oma elust ära raisata. Elu on lühike ja maailm suur ning kui ei olda milleski kindel siis tuleb sellele aega anda ja oma soovides selgusele jõuda. Selle aja, mis mõtisklemise peale läheb võib ju alati millegi hea peale ära raisata.
Mitte, et mul seda head kohe varnast võtta oleks, but I'm getting there. Nii kui vähegi võimalik, pühin kodumaa tolmu jalgadelt ja põrutan laia maailma. Äkki ongi vaja kõik sinna paika jätta, et aru saada, millest mu elus tegelikult puudus on. Aga vot, kes seda teab. Ega ennem vist saagi teada, kui ise pole järgi proovinud.
Samas mul on tunne nagu ma oleks jälle 16, ma ei tea, mida iseendast oodata ja mida peale hakkata.
Ma tõesti ei taha jääda lolliks, aga ma ei taha olla ka loll tark oma seitsme kõrgharidusega ja mitte ühelegi nendest rakendust leida ja töötada klienditeenindajana kuskil putkas ja teenida miinimum palka. Ma olen endale kõrgemad standardid seadnud.
Töö. Tööd mul ei ole või ,noh, natuke on. Käin restos abis, aga see pole palju. Murrab selga veits, aga saab hakkama. Muidu on nii, et käin vestlustel ja kõik on tore, aga alati olen second best. Alati on keegi parem kui mina. Rohkem kogemust, parem vene keel bläh bläh bläh.

Tegelt, ma virisen niisama ja siiski, igast sõnnikuhunnikust tärkab kord lilleke.

Kuna ma nüüd sain aru, et neid inimesi, kes siia lehele aeg-ajalt ära eksivad, on rohkem kui ma arvata oskasin, siis ma juhiks tähelepanu paarile muudatusele.
1. Siin paremal pool on küsitlus, mis pole just suurem asi uurimine, aga nii muuseas võiksite ühe valiku teha, kui juba ei ole teinud.
2. Postituse all on väikesed kastikesed. Te ei pea neid vajutama, aga tore ju oleks. Et vältita probleeme, selgitan need lahti kaa. LOLL - see postitus oli solvav, liiga ropp ja/või sisaldas materjali, mida ükski täie mõistuse juures inimene lugeda ei tahaks. Probleemne? - see postitus oli normaalne, kerge kiiksuga, kuid siiski loetav. Meeldiv - postitus oli nauditav, sellega oli võimalik samastuda ning tundub, et autorist võib kunagi ka inimene sirguda.

Kell on tegelt palju ja homme tuleb vara tõusta.
Muhetsega edasi.

Festi eri

Ehk "Sittuge vittu, raisk, pedekari"

"See on eesti keel"

See käib nende kitside kohta, kes ennast ei viitsinud kohale vedada. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et teil kõigil polnud kindlasti nii huvitav ja hea kui meil.

Aga alustame ilusti reede hommikuga, kui ma maalt bussi peale astusin ja peaaegu südamerabanduse oleks saanud, arvates, et ma jätsin pileti koju. Õnneks ma nii loll ei olnud ja kõik oli ilusti olemas.

Käisin töö vestlusel kaa, mulle meeldib nendel käia. Ma tunnen ennast nii tähtsana:)

Ja siis ootan lõunaka kõrval Elva bussi kui välja ilmuvad kolm tuttavat piffi ja otsustasime hoopis häälega festi maale minna. Mina ja Heleri saime sakslaste peale, kes olid Baltikumis trippimas ja suht tore oli nendega rääkida.

Jõudes Elvasse, jätsin oma kolm sõpra maha ja läksin Sannuga poodi. Ostsime kiirelt purju kiti ehk veini ja siidrit. Kodus tõmbasime ühe koksi sisse, aga siis seadsime sammud juba pidusse. Alguses oli suht jama, jõime vastikut siidrit ja vahtisime niisama ringi. Nii tore oli näha inimesi, kes juba paar tundi pärast festi algust kastis olid.

Ja siis tuli juba Toe tag lavale ja siis Noizmakaz, maru kõvad laivid olid.

Millegi pärast hakkas mul pea nii valutama, et ma tahtsin sinna samma ära surra, aga ma pidasin vastu. Saime alles pärast nelja koju. Nägin ka Afu Rad veidike, aga ma olin suht pettunud, sest mees jäi poolteist tundi hiljaks lihtsalt ja siis järgmised pool tundi passis lava taga ja sättis oma juukseid.

Liikudes edasi teise päeva, mis oli kõvasti hullem kui esimene. Ma olin täiesti kastis ja igast huvitavaid inimesi sai nähtud. Lõpuks mind üldse ie huvitanud, kes laivis on, aga iga kord kui mõni hea laul kostus, lendasin kiirelt lava ette. Ilgelt rahul Öökülmaga.

Ahjaa peaaegu oleks unustanud, mingid tüübid kutsusid mind MILFiks ja tegelt oli see päris solvav, sest ma olen selle jaoks tõesti liiga noor. Võib-olla kunagi paarikümne aasta pärast võin ma ennast sellise väljendiga meelitada, aga praegu: ei noh suured tänud.

Loomulikult oli vaja ka Fast K-ga ehk Kiire Karliga pilti teha, tüüp oli täiesti segi, sama moodi nagu eelmine aasta ja rullis silmaga. Tuli välja, et ta üritas ninjat mängid. Loo moraal: Ära mängi ninjat!

Loomulikult jõime kahe päeva jooksul suurtes kogustes jäägrit. See ei olnud terve.

Ilmselgelt on mul paljud tegemised ja kõige naljakamad asjad juba meelest läinud ning samuti on palju lugusid, mida ma siia nii ehk naa ei kirjutaks. Ma tean kindlalt, et mul on vaid 2 lugejat ja üks nendest oli kohal ja teisele räägin niisama kunagi.

Ja veel, kõik, kes kurtsid, et nad ei viitsi tulla, sest nad hip-hopi ei kuula, siis tegelikult oli ka teine lava olemas, kus tuli näiteks dub-stepi ja igast muid asju veel. Nii et kõigi peale oli mõeldud.

Terve selle postituse moraal:

EHHF oli hea, päästis minu suve täielikult. Ja mainiks veel, et kõik need, kes otsustasid oma nädalavahetuse kusagil mujal veeta, te kahetsega oma tegu. Ja järgmine aasta proovige seda parandada.

See aasta olime kollases.

PS! Fb-s on pilte kaa ja kuula seda, sest see iseloomustab festi hästi.