It's like you're screaming and no one can hear. You almost feel ashamed that someone could be that important. That without them you feel like nothing.
No one will ever understand how much it hurts.
You feel hopeless, like nothing can save you.
And when it's over and it's gone, you almost wish you could have all that bad stuff back so that you could have the good...

Haters gonna hate!

Ma lubasin siin mõni aeg tagasi, et ma hetkel eriti ei blogista. Ma poleks elu ilmaski uskunud, et ma pean nii ruttu oma mõtteid siiski teiega jagama.
Nimelt lood on sellised, et väikesest huvist otsustasin kell 2 öösel vaadata kuidas siin lood on ja suur oli minu üllatus.
Te kindlasti mäletate neid uuendusi (küsitlust ja kastikesi), eks?
Igastahes keegi on õppinud neid kasutama. Võite ise silma peale visata.
Ma ei taha ennast nii suureks puhuda, aga mu peast käivad väga huvitavad mõtted läbi: see on vendetta, keegi on teinud endale mitu kasutajat, lihtsalt selleks, et siin tramburaid korraldada.
Aga ma siiski tänan väga seda ühte või mitut inimest, kes raiskas/raiskasid oma aega, et igale minu 25-le postitusele hinnang anda! Ma tunnen ennast nüüd väga suure ja tähtsana ning samuti sain ma hea kõhutäie naerda kaa!

Ootan pikki silmi homset, et saaksin kontrollida, kui ära vägistatud see blogi on.
Kas tuleb rekord? Kõigest kaksteist klikki on vaja ületada, see pole ju palju.

Ma käin nüüd Croppis tööl. Uskumatu, eks?
Elu liigub veel beebisammudega, aga vähemalt ta liigub.

Aga põhimõtteliselt midagi sisukat siit nüüd pikema aja jooksul küll leida pole. Eks ma siis annan teada kui ma asjalikumaks muutun.

Olen veel elus

Mõtlesin, et peaks endast veits märku andma.

Või siis mitte, mul ei ole teiega midagi jagada.

Lootus püsib!

It's monsoon time here, in heaven

Ja suvi ongi läbi. Endale tundub küll, et kõik on alles ees, aga võib-olla on see sellepärast, et ma ei lähe kooli. Veidike kade olen küll inimeste peale, kes õpinguid jätkavad, aga samas ei ole ka. Mitte, et mu elus midagi eriti huvitavat toimuks, et kooli mitte minna, aga ma tean, et kui ma tagasi lähen ei hakka ka midagi juhtuma. Eelmine aasta juba näitas seda. Kõik ikka räägivad, et mine tagasi ja ära jäta pooleli või vaheta eriala ja bläh bläh bläh. Mina olen ikka kindlal seisukohal, et niisama ei ole mõtet seda kooli pinki nühkida ja 3 või rohkem aastaid oma elust ära raisata. Elu on lühike ja maailm suur ning kui ei olda milleski kindel siis tuleb sellele aega anda ja oma soovides selgusele jõuda. Selle aja, mis mõtisklemise peale läheb võib ju alati millegi hea peale ära raisata.
Mitte, et mul seda head kohe varnast võtta oleks, but I'm getting there. Nii kui vähegi võimalik, pühin kodumaa tolmu jalgadelt ja põrutan laia maailma. Äkki ongi vaja kõik sinna paika jätta, et aru saada, millest mu elus tegelikult puudus on. Aga vot, kes seda teab. Ega ennem vist saagi teada, kui ise pole järgi proovinud.
Samas mul on tunne nagu ma oleks jälle 16, ma ei tea, mida iseendast oodata ja mida peale hakkata.
Ma tõesti ei taha jääda lolliks, aga ma ei taha olla ka loll tark oma seitsme kõrgharidusega ja mitte ühelegi nendest rakendust leida ja töötada klienditeenindajana kuskil putkas ja teenida miinimum palka. Ma olen endale kõrgemad standardid seadnud.
Töö. Tööd mul ei ole või ,noh, natuke on. Käin restos abis, aga see pole palju. Murrab selga veits, aga saab hakkama. Muidu on nii, et käin vestlustel ja kõik on tore, aga alati olen second best. Alati on keegi parem kui mina. Rohkem kogemust, parem vene keel bläh bläh bläh.

Tegelt, ma virisen niisama ja siiski, igast sõnnikuhunnikust tärkab kord lilleke.

Kuna ma nüüd sain aru, et neid inimesi, kes siia lehele aeg-ajalt ära eksivad, on rohkem kui ma arvata oskasin, siis ma juhiks tähelepanu paarile muudatusele.
1. Siin paremal pool on küsitlus, mis pole just suurem asi uurimine, aga nii muuseas võiksite ühe valiku teha, kui juba ei ole teinud.
2. Postituse all on väikesed kastikesed. Te ei pea neid vajutama, aga tore ju oleks. Et vältita probleeme, selgitan need lahti kaa. LOLL - see postitus oli solvav, liiga ropp ja/või sisaldas materjali, mida ükski täie mõistuse juures inimene lugeda ei tahaks. Probleemne? - see postitus oli normaalne, kerge kiiksuga, kuid siiski loetav. Meeldiv - postitus oli nauditav, sellega oli võimalik samastuda ning tundub, et autorist võib kunagi ka inimene sirguda.

Kell on tegelt palju ja homme tuleb vara tõusta.
Muhetsega edasi.

Festi eri

Ehk "Sittuge vittu, raisk, pedekari"

"See on eesti keel"

See käib nende kitside kohta, kes ennast ei viitsinud kohale vedada. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et teil kõigil polnud kindlasti nii huvitav ja hea kui meil.

Aga alustame ilusti reede hommikuga, kui ma maalt bussi peale astusin ja peaaegu südamerabanduse oleks saanud, arvates, et ma jätsin pileti koju. Õnneks ma nii loll ei olnud ja kõik oli ilusti olemas.

Käisin töö vestlusel kaa, mulle meeldib nendel käia. Ma tunnen ennast nii tähtsana:)

Ja siis ootan lõunaka kõrval Elva bussi kui välja ilmuvad kolm tuttavat piffi ja otsustasime hoopis häälega festi maale minna. Mina ja Heleri saime sakslaste peale, kes olid Baltikumis trippimas ja suht tore oli nendega rääkida.

Jõudes Elvasse, jätsin oma kolm sõpra maha ja läksin Sannuga poodi. Ostsime kiirelt purju kiti ehk veini ja siidrit. Kodus tõmbasime ühe koksi sisse, aga siis seadsime sammud juba pidusse. Alguses oli suht jama, jõime vastikut siidrit ja vahtisime niisama ringi. Nii tore oli näha inimesi, kes juba paar tundi pärast festi algust kastis olid.

Ja siis tuli juba Toe tag lavale ja siis Noizmakaz, maru kõvad laivid olid.

Millegi pärast hakkas mul pea nii valutama, et ma tahtsin sinna samma ära surra, aga ma pidasin vastu. Saime alles pärast nelja koju. Nägin ka Afu Rad veidike, aga ma olin suht pettunud, sest mees jäi poolteist tundi hiljaks lihtsalt ja siis järgmised pool tundi passis lava taga ja sättis oma juukseid.

Liikudes edasi teise päeva, mis oli kõvasti hullem kui esimene. Ma olin täiesti kastis ja igast huvitavaid inimesi sai nähtud. Lõpuks mind üldse ie huvitanud, kes laivis on, aga iga kord kui mõni hea laul kostus, lendasin kiirelt lava ette. Ilgelt rahul Öökülmaga.

Ahjaa peaaegu oleks unustanud, mingid tüübid kutsusid mind MILFiks ja tegelt oli see päris solvav, sest ma olen selle jaoks tõesti liiga noor. Võib-olla kunagi paarikümne aasta pärast võin ma ennast sellise väljendiga meelitada, aga praegu: ei noh suured tänud.

Loomulikult oli vaja ka Fast K-ga ehk Kiire Karliga pilti teha, tüüp oli täiesti segi, sama moodi nagu eelmine aasta ja rullis silmaga. Tuli välja, et ta üritas ninjat mängid. Loo moraal: Ära mängi ninjat!

Loomulikult jõime kahe päeva jooksul suurtes kogustes jäägrit. See ei olnud terve.

Ilmselgelt on mul paljud tegemised ja kõige naljakamad asjad juba meelest läinud ning samuti on palju lugusid, mida ma siia nii ehk naa ei kirjutaks. Ma tean kindlalt, et mul on vaid 2 lugejat ja üks nendest oli kohal ja teisele räägin niisama kunagi.

Ja veel, kõik, kes kurtsid, et nad ei viitsi tulla, sest nad hip-hopi ei kuula, siis tegelikult oli ka teine lava olemas, kus tuli näiteks dub-stepi ja igast muid asju veel. Nii et kõigi peale oli mõeldud.

Terve selle postituse moraal:

EHHF oli hea, päästis minu suve täielikult. Ja mainiks veel, et kõik need, kes otsustasid oma nädalavahetuse kusagil mujal veeta, te kahetsega oma tegu. Ja järgmine aasta proovige seda parandada.

See aasta olime kollases.

PS! Fb-s on pilte kaa ja kuula seda, sest see iseloomustab festi hästi.

Back in business

You don't have to love me
You don't even have to like me
But you will respect me
You know why?
Cuz I'm a boss!

Tuleb välja, et ma olen täis peaga ikka eriline mõrd. Kohe nii eriline, et üks härra otsustas eile mulle täitsa kallale tulla. Ma ei viitsi sellesse teemasse enam eriti süveneda, aga point on selles, et ma peaks õppima oma suuvärki kontrollima. Kuna ma pole loll, siis ma surusin mässu endas maha ja üritasin seda asja sõnadega lahendada, aga ma usun, et sellest polnud väga kasu.

Öösel nägin unes, kuidas see sama tüüp mind ja mingeid mu sõbrannasid taga ajas ja siis ma tapsin ta ära. Probleemne?? Unenäos ma veel täiega kartsin teda ära tappa, sest ma ei julgenud talle haiget teha, aga siis ma sain aru, et läheb kas mina või tema.

Võib-olla ma sain nüüd oma õppetunni, kuid ma kahtlen selles. Meie perekonnas on kõik paraja ütlemisega ja seda ei saa ju muuta.

Samas ma rääkisin õhtu alguses, et kui keegi teine kaklema ei lähe, küll siis mina lähen.

Liikudes edasi helgemate jututeemade juurde. Nagu aru on saada, siis ma olin eile peol. Palal peol.

Ja nagu näha olin ma ikka päris hullus olekus.

Ma sain eile väga huvitava informatsiooni osaliseks. Sellise info, mis päevavalgust väga ei kannata. Ma olen väga õnnelik selle üle. Vähemalt nüüd ma tean, et inimesed ikka usaldavad mind.

Ja sellega ma tõmban tänaseks otsad kokku.

Peace out.

Veel üks foto mälu: liilia eri ja muud junki juurde

Elust ja olus nii palju, et augustist tööl enam pole. Tulen ära sealt, sest kõik see värk ei tasu ära.

Ja vinguks kaa. Siis kui mina kodus olen ei juhtu midagi ja nii kui ma ära lähen on pidu püsti. VINGVINGVINGGG

Aga muidu EFFHini on vaid vähem kui kuu aega. Loodan kõiki seal näha. (Hea, et mul endal pilet olemas on. IROOOOONIA)

Punkt............

Iz bääk houuum.

Ehk siis jõudsin täna maale ja nii hea on olla. Esimese asjana läksin ja korjasin herneid ja vaatasin kui ilusad liiliad meil ikka on (pildid panen mõni teine päev üles, sest mul pole telefoni juhet kaasas). Ja siis emps tegi värsket kartulit ja kukeseene kastet ja siis arbuusi ja oehhh, kõht on täis, tunne, mida pole ammu tundnud.

Ühikas oli nõme passida, aga see pole mingi uudis ka. Kuna raha mul pole siis ma süüa ei saanud eriti hästi. Eile olin hommikust õhtuni tööl ja vahepeal ei söönud üldse. Kõht veits korises, aga mingi aja pärast andis järele. Aga nüüd on näljastreigil lõpp ja söön mitme nädala eest kohe.

OMNOMNOMNOMNOMNOMNOMNOMNOMNOMNOMNOMNOMNOMNOMNOMNOMNOM

Aga muidu käisin klassikokkutulekul kaa, mis oli tore, sest me tõestasime, et tünnisauna mahub täiesti edukalt 12 inimest ja ma sain peakat hüpata ja üldse ujuda on ju hea. Aga halb oli selle pärast, et mul tulid õhtu lõpus kõrvetised ja need, kes hommikuni jäid solvusid nende peale, kes öösel ära läksid (näiteks mina).

Ja see on siis klassikokkutulekul tehtud. I Iz Prettieh

Ja töö kohapealt pole midagi rääkida. Ikka sama nagu alati. Vahel sitasti, teine kord paremini.

Won't you take me to FUNKYTOWN

My perfect life

Kõik on halb, paha ja nõme. Ma lähen linna, mul pole midagi teha, ma tulen maale, mul pole midagi teha.

Ma ei kujuta ette kaua ma suudan ühel päeval kirjutada, et kõik läheb ülesmäge lihtsalt selleks, et järgmine päev endale vastupidist tõestada.

Mõtlen küll, et maal on ikka keegi, kes viitsib välja minna veitsaks, aga tegelt ei ole. Mul on nii palju rääkida ja see blogi ja msn ja kõik muu jura ei korva kohe kuidagi näost näkku rääkimist.

Tahaks pidu, aga pidu ei ole. Järgmine kord kui koju tulen, siis teen ise peo, mitte, et keegi kohale tuleks, kõigil mu sõpradel on ilmselgelt midagi paremat teha kui minukale tulla.

Aga siiski, nagu öeldake: A friend in need is a friend indeed.

Head räägin seda, et suure igavusega tegin linnas endale head süüa. Kaks õhtut järjest tegin endale makarone lihapallide ja tomati kastmega, kus oli ohtralt küüslauku sees (ma armastan küüslauku). Pluss pilt, ei näe hea välja, aga maitseb väga hästi.

Ja ühel hommikul tegin kaerahelbe putru vanilje pudingu ning banaani ja metsmaasikatega. Pilt puudub. OMNOMNOMNOMNOM.

Ja siis hakkasin pilti ka tegema, peaaegu valmis. Eile südaöösel mässasin veits ja siis tuli suur uni peale ja ei jõudnud lõpetada. Kui valmis saab, siis panen originaali ja endaversiooni kõrvuti feissarisse, aga niikaua peab leppima pooliku pildiga.

Mainin veelkord, et tulge mulla külla, võin süüa teha:D

Selline tore laul. Ei käi kellegi kohta, lihtsalt just mängib ja see on hea. Me gusta.

Tee rohkem tööd

Täna läks tööl paremini kui laupäeval. Järjekordsed 90 euri lendas. Jalad muidu valutavad, aga ega raha lihtsalt ei tulegi.

Täna loodan varem magama saada, sest hommikul oli ikka hirmus tõusta.

Aga ega ma muud väga rääkida tahtnudki.

Peace out.

Kallis sõber, tule külla!

Tulin koju ja siis linna tagasi.

Current mood: Bored

Current song: Hoodie Allen - You are not a robot

Current activity: FB

Suht raske on harjuda tööl käimisega, mis siis, et vaid kaks päeva seal olnud olen üldse. Üle kuu aja olen niisama lebotanud, vahel õppinud (thank god it's over). Ja nüüd ärka vara üles ja roni lõunakasse ja sõida nende nõmedate bussidega ja õhtul jalad valutavad ja motivatsioon on suur, ümmargune, haigutav null.

Samas, vaadates bright side'i, on jällegi tunne hea ka. Asjad hakkavad rööpasse minema. Vast saab nüüd lähitulevikus ka mõne suurema väljamineku teha.

Linnas on nii masendav olla, kodus ka tegelt, aga siin on hullem. Pole isegi niisama kõmpima minna kuskile.

Viimasel ajal tahaks täiega actionit, aga ükski üritus ei rahulda seda vajadust ära. Ja siis on selline incomplete tunne koguaeg. Tahaks veel, aga mõte ei rända siiski veel nii kaugele. Ja nüüd pole töö pärast palju vaba aega kaa, ma räägin, harjumine võtab ikka kaua aega.

Kuna mu aju on sama tühi kui mõni juurvili (nii tühi, et ma ei suuda ühtegi konkreetset näidet tuua), siis ma räägin jaanipäevast paari sõnaga. See ei vaja väga palju mõtlemist. Ühesõnaga, ma olin Palal. Ja ma jäin Katsa poole ööseks ja ta kassid ei lasnud mul väga magada. Mürgeldasid ja jõid nagu lehmad. Kokkuvõttes oli häääääästi tore ja ilma igasuguse irooniata. Olen täitsa rahul.

Aga muidu ku hip-hopist lugu pead, siis kuula Hoodie't. Suht hea kraam. Plaadi saamiseks vajuta siia.

Ja nagu pealkiri täna ütleb, tule mulle külla või saame kuskil kokku.

Guess what? I am not a robot.

Küünised

Sattusin täna tuubis küünemaalingute õpetuste peale ja kohe pidin järgi proovima. Tegin sellised asjad nagu videos on.

Ja minu omad tulid sellised. Mässamine oli aega ja närve nõudev. samuti on roosadel pükstel sinised küünelaki plekid aga lõpptulemus on isegi rahuldav.

Telefoniga pole hea pilte teha, nii et kvali pole kõige parem

First day at work

Vahel on tunne, nagu ripuks maa ja teava vahel ja haarata nagu poleks enam millestki. Samas alati tead, et teised on hakkama saanud - saad sinagi.

Vot see kirjeldab mu esimest tööpäeva päris hästi. Päris jube on ikka alguses võõraste inimeste juurde minna ja neile meiki tutvustada. Mis siis kui sassi läheb? Mis siis kui meelest läheb? Lõpuks on jumala ükskõik, hüppad juurde, räägid seda, mida tead ja kui lähebki nihu, teed näo nagu kõik on korras.

Ja just siis kui mu viimased pool tundi jooksid, skoorisin ma ikka päris korraliku laadungi, vähemalt esimese päeva jaoks korraliku. 95 eurot, millest mulle tuleb 13. Pole paha.

laupäeval jälle, loodame, et elu on siis ka veel sama ilus.

Peace out!

Foto mälu

Party zone Christmas tree

Saavad läbi küll.

SHOTS SHOTS SHOTS

Öölaulupidu oli vinge, kahju ainult, et ma oma raha tudengipäevade esimesel päeval laiaks lõin ja üle jäänud nädala nälgides elasin.

Nii tore oli 15 min tee ääres oodata kuni need tüübid oma kahe ratta peal minema põristavad.

A cabbage within a cabbage - cabbageception

Hometown glory

A bag within a bag - bagception

Epic face no 1 - poole aevastuse pealt, lähedalt vaadates näeb tatti lendamas (I know, olen rõve)

Epic face no 2

Maasikad saavad mõne päeva pärast valmis.

Selline tore asi ilmus randa. Kuna mu nägemine annab soovida, siis alguses, kui ma seda veel lähedalt polnud näinud, tundus see pilt ikka palju huvitavam.

Ja siis kui mina nolan, Ets magab.

Rääkides elust ka mõne sõnaga, siis esmaspäeval võtsin akadeemilise ja järgime esmaspäev lähen juba proovipäevale. Things are looking up again. Tegelikult, ühekorra ütlesin ma sama lause ja siis ei läinud üldse hästi. Loodetavasti seekord on parem.

Muidu on kõik vanamoodi. Koguaeg on igav, midagi ei ole teha, raha pole ja suitsud saavad ka otsa.

Et veidike igavust peletada, teen filmimaratone, seda loomulikult ka sellepärast, et ma tõmban ja tõmban, aga kunagi ei vaata ja nüüd on mul ainult 9g vaba ruumi.

Ma ei oska siia midagi tabavat lõpetuseks kirjutada nii, et ma lõpetan niisama.

Tarkus kasvab

Mu tarkusehammas on juba viimased 3-4 aastat kasvanud, aga seda ilma erilise nähtava progressita. Ta lihtsalt annab iga veidikese aja tagant teada, et ta on olemas. Aga tead, mis ma ütlen sulle, hammas, ma tean, et sa oled olemas ja sa ei pea igakord poolt mu suud paiste ajama.

ja kõige nõmedam selle hamba juures on see, et ma pole kohe üldse targemaks saanud, ainult lollimaks.

Esmaspäeval loodetavasti saan akadeemilise asja ajama minna.

Emps arvab, et mul on deprekas ja ma üldse ei imesta kaa kui on.

Üleeile võtsin enne magama minekut pool Xanaxit sisse ja ei saanud üldse magada. Aga muidu ma magan täitsa ilusti. Või noh minu puhul ilusti. Esimesed poolteist kuni kaks tundi vahin lakke ja siis hea õnne korral jään magama ning edasi on kõik hommikuni vaikne.

Aga selle tablaga olin iga pisema krabina peale üleval ja siis ma keeldusin ravimitest.

Ma pole hullll...... Jaaa, jaaa, jaaaa

What are the odds....? ehk Murphy seadused

Murphy seadused. Kõik, mis vähegi saab viltu minna, läheb viltu ja siis kui ei saa viltu minna, läheb ikka viltu.

Ma räägin loo, mis muga juhtus eelmine nädal, neljapäeval või reedel, siis kui ma eksamit käisin tegemas. See lugu on väga hea näide sellest, et Murphy seadused peavad vett.

Nagu aru on juba saada, olin ma tollel toredal päeval linnas ja vihma sadas päris koledasti. Vihmavarju mul loomulikult ei olnud, mul pole õrna aimu, kus see olla võiks, ja ma sain ilmselgelt märjaks. Ma nägin välja nagu maha jäetud kassipoeg. Viisin ühikast asju ka koju nii, et mul oli suur kott ka, mis mu närust väljanägemist kohe üldse mitte ei parandanud.

Jõudsin bussi peale ja ilmselgelt oli buss inimesi ääreni täis, minu kõrval oli üks vaba kohta ja võib-olla mõne vanainimese kõrval kaa, pole kindel. Kuulasin muusikat, vahtisin aknast välja ja ootasin kuna minema hakkame, kui nägin, et bussi peale tuli ilgelt kena kutt. Noh selline tõmmu ja normaalse pikkusega, you know the drill.

Alguses ta jooksis minust mööda, lootsi arvatavasti leida taga pool vaba kohta. Ma mõtlesin, et thank god,et ta minu kõrvale ei istunud, ma näengi nagu peletis välja. Aga nagu öeldake, ära hõiska enne õhtut, või tibusid loetakse sügisel või siis kõik, mis vähegi saab viltu minna, läheb viltu. Tüüp ei leidnud taga pool kohta ja ilmselgelt on vaja minu kõrvale ennast pressida.

There went the proper first impression. *facepalm*

Miks ei oleks võinud täna keegi mu kõrvale istuda, täna nägin enam vähem normaalne välja.

Kõige parem selle teksti kirjutamise juures on see, et ma terve aja ainult naersin, sest ma olen ikka kõige suurem häda maailmas.

See lugu tuli mulle meelde seoses Pasa ja Atpo raamatuga "Kõik on täiesti perses". I say read it.

Murphy ise muideks oli optimist.

Täna nägin kaarsillal sellist toredat graffi, mis ütles "Palun, ongi uus päev" või midagi sellist, õige sõnastus pole meeles ja pilti unustasin kaa teha, aga sellised asjad teevad tuju alati paremaks.

Muidu ma tahtsin täna kirjutada laste saamisest/tegemisest, aga siis ma leidsin, et see võib liiga kriitiliseks ja solvavaks kujuneda. Kui tahate selles valdkonnas nõu, siis pöörduge otse minu poole.

ja kui kedagi Murphy seadused huvitavad siis vajuta siia.

End of the world and shit.

Ma olen ikka täiesti ebalahe. Ma ei oska kohe üldse öelda mitu maailmalõppu ma üle olen elanud. Vanasti oli ikka parem, kui kedagi ei huvitanud sellised asjad.

Kas elu on siis tõesti kõigil nii sitt, et oodataksegi maailmalõppu?

Ma ei tea kuidas teiega lood on, aga mina isiklikult kavatsen veel päris mitu maailmalõppu üle elada ja surra vanadusse. Ja vahepeal panen lihtsalt nii kõvasti pidu nagu olekski viimane päev juba ukse taga.

Ja 2013 vaatan seda filmi and thats a promise.

Ja muidugi, ma sain täna kirja, kus mind töövestlusele kutsuti. Nii et things are looking up.

MUL EI OLNUDKI HOMMIKUL HALB OLLA!!!

Aga õhtul oli küll:D

Ma ei teagi, kas ma peaks enda üle uhke olema või mitte, aga ma ületasin ennast ikka päris korralikult eile.

Bläbläblääää, aga tegelikult ma ei oskagi siia midagi kirjutada.

Igastahes oli tore, jama on vaid see, et igakord kui ma kuskile satun, olen ma totally unprepared.

Sitad uudised on sellised, et isegi siis kui ma kõik asjad ilusti ära nüüd teen, koolis ma mõtlen, siis ma ei saa ikka punkte kokku. Just nägin, et kukkusin füüsika ikkagi läbi.

A cat for lunch? Hmm what's for dinner?

Lugu algas nii, et mamps tegi süüa. Tatraputru tegi ja ma oli hirmus excited, sest ma polnud seda kaua söönud. Ja siis kui sa midagi hirmsasti tahad, siis see tähendab,et sul on mingite ainete puudujääk ja su keha annab sulle märku, et asjad on halvasti, aga see on teine jutt. Anyway, ma õpin geneetikat ka praegu ja ma ei oleks seda maininud, kui see asja juurde ei käiks.

Igastahes, istun ma siis arvuti ees, pudrukauss süles ja loen hirmus huvitavat juttu DNA ja muude ainete kohta. Eedu ja Eku olid ka toas, aga Eedu on selline nats närviline, ma arvan, et ta psüühika pole just väga korras.

Söön ja kõik on rahulik, silma nurgast näen, kuidas need kaks põlist vaenlast suhelda üritavad, kui järsku käib suur mürgel. Kass lendab mulle välkkiirelt sülle, sealt edasi läppari peale ja siis aknalauale peitu. Veel enne kui olin aru saanud, mis toimunud oli, leidsin ennast naerukrampides. Mamps jooksis vaatama, mis juhtunud oli ja mina üritan talle käte ja jalgadega ning naerupahvakate vahelt tulevate piiksudega olukorda selgitada.

Lugu lõppes nii, et nii mina, kui kass kui ka läppar ja muud tühised asjad olid putru täis. Ja ilmselgelt seda putru enam süüa ju ei saanud, sest kassi käpad olid jumala mustad (I have no idea where this dude hangs out these days) ja üldse kui ta käpad puhtad oleks olnud siis ka vist väga oma lusikat sinna juurde ei pista. Täielik toidu raiskamine ja see on halb, sest Aafrikas lapsed nälgivad ja meie viskame niisama kõike minema.

Ma suht naeran veel siiamaani. Sellised kerged pahvakad tulevad üles. Olen nagu maavärin, kõigepealt käib suur pauk ja siis mürisen vaikselt omaette edasi.

Aga teades mind on see täiesti normaalne. Mulle piisab ühest naljast päris pikaks ajaks.

See pilt kirjeldab olukorda päris hästi, välja arvatud need kõrvitsad. Kõrvitsaid tõesti, õnneks või õnnetuseks, mängus ei olnud.

Mõte lendab: Follow your dreams... või mis?

Today again I want to get out,

I want to get off this ride.

I wish it was only today.

No, it's everyday.

When the night falls and the sun rises.

Can't sleep and can't stay awake.

I close my eyes in hopes that in 2 seconds things have changed

but it's still the same empty hole like before.

And I swear I'm trying, I truly am

but it's so hard to try alone.

I keep on talking but still feel like no one knows.

Even though we don't see things the same way

don't think I'm seeing wrong.

How can you say you know best

when you can't even hear your own soul?

You can stop trying to bring me down now

for I intend to rise no matter what.

Current position

Quantum physics, onion Lay's and a bottle of sparkling wine.

Naerust nutuni+kõhukrambid.

Vaheldus

Käisin peol. Olin konditsioonis. Rääkisin isiklikke jutte. Sain endale endast 4 aastat noorema tüdruku ujukad, kuna need olid talle väiksed (oh the irony). Käisin meestega saunas. Kukkusin ees ruumis perseli. Jalad on millegi pärast sinikaid täis. Kell neli tuli päike välja ja kass peale. Toomas sõitis teise meessoost isikuga pagasnikus koju (kahtlustan, et veerandist on pool saamas). Pooc kadus ära.

Vot see on elu ja ma hakkan aru saama, et mul on vedanud, et ma väga palju ei ela, muidu oleks praeguseks juba surnud.

http://youtu.be/VHC8vuBU9rg

Ja siis selline lugu kaa. I can't quite put my finger on it, et kas ma peaks ennast puudutatuna tundma või mitte.

Ilmataadi soosik ma siiski pole

Vaadake seda ilma, päike paistab, soe on, tuul on ka selline paras. Võib täitsa paljalt ringi joosta kui vaja. Te kõik nagunii arvate, et see ilm on ilus, aga tegekult on asi ilusast väga kaugel. See ilm on üks kõige jubedamaid, talve -30 ja tuisk pole kaa nii hull. See ilm on halb ja paha, sest ta on ainult kiusamiseks. Minusugusele, halva termoregulatsiooniga inimesele, on selline kliima täielik luksus, aga kahjuks olen ma liiga vaene või siis liiga loll, et seda endale lubada. Kuna ülikoolis peab kõiksugu ebahuvitavaid ja ebaloogilisi fakte peast teadma, siis olen mina viimased nädal aega (või siis rohkem või vähem, kes seda enam teab) läppari taha naelutatud olnud ja päikest oma nahal tunda saanud vaid siid kui ma viieks minutiks "kopse tuulutamas" käin või siis kui ma koolist täna koju kõndisin. Mul pole see kevad veel ühtegi piinlikkust tekitavat rantigi olnud, aga ma ilgelt tahaks, et oleks, kas või üks ainus. Selline korralik traktoristi oma, pool kätt pruun ja pool valge.

And to make things worse. Nüüd, kus ma saan kuni järgmise neljapäevani maal olla ja püksinööpi veits lõdvemaks lasta, lubatakse vihma. Ma ei suuda oma pahameelt ilmataadi vastu mitte kuidagi väljendada või siis kui ma üritaks oleks see umbes midagi sellist: %&#&@ &#"#¤%¤ "@%¤#@? &¤&%#"@@&#¤@#" "¤#%@&¤@!!!!!!!!!!!!!!!!

Ma nii lootsin, et saan kodus ujukatega ringi patseerida ja veidi jumet saada, aga EEIIII, ma räägin kiusamise ilm.

Ja veel seda, see eksam, mille jaoks ma nii usinasti õppisin, läks ikkagi metsa, ei usu, et sellest läbi saan. Ja kuna ma ülejäänute eksamite ajad ära vahetasi siis mul ainult üks oligi see nädal. Aga ega see ei tähenda, et ma enam tarka ei pea mängima, varsti uued tööd tulemas. Pea peab ikka korralikult pulki täis ajama.

Aga vot nii on lood, siin pool sood. Tegelt tahtsin üldse ainult ilmast rääkida, aga need eksamid hüppasid ka kogemata sisse. Aga tuleb mõistev olla arvestades, et midagi muud mu ajust läbi ei käi hetkel eriti.

have a passed out friend but you want to party instead of taking care of her? just write "dont fuck i have herpes" on her lower stomach. problem solve

Vot sellist asja nägin just:D Ja järgmine kord teen ka nii moodi kui vaja on:D

Beware all my friends, kasutan veekindlat marekrit kaa, et teie elu veidike kauemaks rikkuda.

Olen loll

Eile ma mõtlesin, et ärkan varakult üles ja õpin veits veel eksamiks, aga kuna ma olin õhtul päris kaua üleval, siis ma lõõskasin ikka kauem magada ja ikkagi ei jõudnud midagi teha. Kuna olin arvanud, et mu eksam hakkab kell 12, siis ma otsustasin poole 11 linna tulla. Mõeldud tehtud, bussikas sain Sannuga kokku ja läksime koos ühikasse ära. Looderdasin siis seal veits ja enne eksamile minekut mõtlesin vaadata üle, kus ta mul üldse hakkab. Suur oli mu üllatus kui ma avastasin, et eksam oli hakanud juba kell 10. Vot selle pärast olengi loll. Rohkem ma seda ainet enam teha ei saa, sest see oli niigi järeleksam juba. Ja mina õppisin nagu loll. Mampsile helistasin kaa ja ütlesin, et tead kui loll laps sul on?

Täna oleks mul veel üks eksam muidu olnud, aga ma ei jõudnud selle jaoks anatoomia pärast õppida ja siis ma sinna ka ei läinud. Ühesõnaga... jahm, metsas.

Aga jah, see nädal on kaks eksamit veel, vaatab, mis nendest siis saama hakka. Õnneks järgmine nädal pole midagi ja lähen passin kodus ja olen äge.

Mis veel, mu social life on alla igasuguse arvestuse. Mu ainukesed sõbrad on Sannu, Poots ja Toomas, mitte et mul nende vastu midagi oleks, aga actionit on vaja:D

ja siis ma otsin tööd ka, juba aegade algusest, aga ilmselgelt olen ma loll ja laisk ja keegi ei taha mind. Ma ka ei tahaks ennast. Keeran kõik metsa ja olen äge.

Palun, Raily, lubasin, et kirjutan ja kirjutasingi. Ma sulle pinget ei paku, võid muga koos igavleda.