Tee rohkem tööd

Täna läks tööl paremini kui laupäeval. Järjekordsed 90 euri lendas. Jalad muidu valutavad, aga ega raha lihtsalt ei tulegi.

Täna loodan varem magama saada, sest hommikul oli ikka hirmus tõusta.

Aga ega ma muud väga rääkida tahtnudki.

Peace out.

Kallis sõber, tule külla!

Tulin koju ja siis linna tagasi.

Current mood: Bored

Current song: Hoodie Allen - You are not a robot

Current activity: FB

Suht raske on harjuda tööl käimisega, mis siis, et vaid kaks päeva seal olnud olen üldse. Üle kuu aja olen niisama lebotanud, vahel õppinud (thank god it's over). Ja nüüd ärka vara üles ja roni lõunakasse ja sõida nende nõmedate bussidega ja õhtul jalad valutavad ja motivatsioon on suur, ümmargune, haigutav null.

Samas, vaadates bright side'i, on jällegi tunne hea ka. Asjad hakkavad rööpasse minema. Vast saab nüüd lähitulevikus ka mõne suurema väljamineku teha.

Linnas on nii masendav olla, kodus ka tegelt, aga siin on hullem. Pole isegi niisama kõmpima minna kuskile.

Viimasel ajal tahaks täiega actionit, aga ükski üritus ei rahulda seda vajadust ära. Ja siis on selline incomplete tunne koguaeg. Tahaks veel, aga mõte ei rända siiski veel nii kaugele. Ja nüüd pole töö pärast palju vaba aega kaa, ma räägin, harjumine võtab ikka kaua aega.

Kuna mu aju on sama tühi kui mõni juurvili (nii tühi, et ma ei suuda ühtegi konkreetset näidet tuua), siis ma räägin jaanipäevast paari sõnaga. See ei vaja väga palju mõtlemist. Ühesõnaga, ma olin Palal. Ja ma jäin Katsa poole ööseks ja ta kassid ei lasnud mul väga magada. Mürgeldasid ja jõid nagu lehmad. Kokkuvõttes oli häääääästi tore ja ilma igasuguse irooniata. Olen täitsa rahul.

Aga muidu ku hip-hopist lugu pead, siis kuula Hoodie't. Suht hea kraam. Plaadi saamiseks vajuta siia.

Ja nagu pealkiri täna ütleb, tule mulle külla või saame kuskil kokku.

Guess what? I am not a robot.

Küünised

Sattusin täna tuubis küünemaalingute õpetuste peale ja kohe pidin järgi proovima. Tegin sellised asjad nagu videos on.

Ja minu omad tulid sellised. Mässamine oli aega ja närve nõudev. samuti on roosadel pükstel sinised küünelaki plekid aga lõpptulemus on isegi rahuldav.

Telefoniga pole hea pilte teha, nii et kvali pole kõige parem

First day at work

Vahel on tunne, nagu ripuks maa ja teava vahel ja haarata nagu poleks enam millestki. Samas alati tead, et teised on hakkama saanud - saad sinagi.

Vot see kirjeldab mu esimest tööpäeva päris hästi. Päris jube on ikka alguses võõraste inimeste juurde minna ja neile meiki tutvustada. Mis siis kui sassi läheb? Mis siis kui meelest läheb? Lõpuks on jumala ükskõik, hüppad juurde, räägid seda, mida tead ja kui lähebki nihu, teed näo nagu kõik on korras.

Ja just siis kui mu viimased pool tundi jooksid, skoorisin ma ikka päris korraliku laadungi, vähemalt esimese päeva jaoks korraliku. 95 eurot, millest mulle tuleb 13. Pole paha.

laupäeval jälle, loodame, et elu on siis ka veel sama ilus.

Peace out!

Foto mälu

Party zone Christmas tree

Saavad läbi küll.

SHOTS SHOTS SHOTS

Öölaulupidu oli vinge, kahju ainult, et ma oma raha tudengipäevade esimesel päeval laiaks lõin ja üle jäänud nädala nälgides elasin.

Nii tore oli 15 min tee ääres oodata kuni need tüübid oma kahe ratta peal minema põristavad.

A cabbage within a cabbage - cabbageception

Hometown glory

A bag within a bag - bagception

Epic face no 1 - poole aevastuse pealt, lähedalt vaadates näeb tatti lendamas (I know, olen rõve)

Epic face no 2

Maasikad saavad mõne päeva pärast valmis.

Selline tore asi ilmus randa. Kuna mu nägemine annab soovida, siis alguses, kui ma seda veel lähedalt polnud näinud, tundus see pilt ikka palju huvitavam.

Ja siis kui mina nolan, Ets magab.

Rääkides elust ka mõne sõnaga, siis esmaspäeval võtsin akadeemilise ja järgime esmaspäev lähen juba proovipäevale. Things are looking up again. Tegelikult, ühekorra ütlesin ma sama lause ja siis ei läinud üldse hästi. Loodetavasti seekord on parem.

Muidu on kõik vanamoodi. Koguaeg on igav, midagi ei ole teha, raha pole ja suitsud saavad ka otsa.

Et veidike igavust peletada, teen filmimaratone, seda loomulikult ka sellepärast, et ma tõmban ja tõmban, aga kunagi ei vaata ja nüüd on mul ainult 9g vaba ruumi.

Ma ei oska siia midagi tabavat lõpetuseks kirjutada nii, et ma lõpetan niisama.

Tarkus kasvab

Mu tarkusehammas on juba viimased 3-4 aastat kasvanud, aga seda ilma erilise nähtava progressita. Ta lihtsalt annab iga veidikese aja tagant teada, et ta on olemas. Aga tead, mis ma ütlen sulle, hammas, ma tean, et sa oled olemas ja sa ei pea igakord poolt mu suud paiste ajama.

ja kõige nõmedam selle hamba juures on see, et ma pole kohe üldse targemaks saanud, ainult lollimaks.

Esmaspäeval loodetavasti saan akadeemilise asja ajama minna.

Emps arvab, et mul on deprekas ja ma üldse ei imesta kaa kui on.

Üleeile võtsin enne magama minekut pool Xanaxit sisse ja ei saanud üldse magada. Aga muidu ma magan täitsa ilusti. Või noh minu puhul ilusti. Esimesed poolteist kuni kaks tundi vahin lakke ja siis hea õnne korral jään magama ning edasi on kõik hommikuni vaikne.

Aga selle tablaga olin iga pisema krabina peale üleval ja siis ma keeldusin ravimitest.

Ma pole hullll...... Jaaa, jaaa, jaaaa

What are the odds....? ehk Murphy seadused

Murphy seadused. Kõik, mis vähegi saab viltu minna, läheb viltu ja siis kui ei saa viltu minna, läheb ikka viltu.

Ma räägin loo, mis muga juhtus eelmine nädal, neljapäeval või reedel, siis kui ma eksamit käisin tegemas. See lugu on väga hea näide sellest, et Murphy seadused peavad vett.

Nagu aru on juba saada, olin ma tollel toredal päeval linnas ja vihma sadas päris koledasti. Vihmavarju mul loomulikult ei olnud, mul pole õrna aimu, kus see olla võiks, ja ma sain ilmselgelt märjaks. Ma nägin välja nagu maha jäetud kassipoeg. Viisin ühikast asju ka koju nii, et mul oli suur kott ka, mis mu närust väljanägemist kohe üldse mitte ei parandanud.

Jõudsin bussi peale ja ilmselgelt oli buss inimesi ääreni täis, minu kõrval oli üks vaba kohta ja võib-olla mõne vanainimese kõrval kaa, pole kindel. Kuulasin muusikat, vahtisin aknast välja ja ootasin kuna minema hakkame, kui nägin, et bussi peale tuli ilgelt kena kutt. Noh selline tõmmu ja normaalse pikkusega, you know the drill.

Alguses ta jooksis minust mööda, lootsi arvatavasti leida taga pool vaba kohta. Ma mõtlesin, et thank god,et ta minu kõrvale ei istunud, ma näengi nagu peletis välja. Aga nagu öeldake, ära hõiska enne õhtut, või tibusid loetakse sügisel või siis kõik, mis vähegi saab viltu minna, läheb viltu. Tüüp ei leidnud taga pool kohta ja ilmselgelt on vaja minu kõrvale ennast pressida.

There went the proper first impression. *facepalm*

Miks ei oleks võinud täna keegi mu kõrvale istuda, täna nägin enam vähem normaalne välja.

Kõige parem selle teksti kirjutamise juures on see, et ma terve aja ainult naersin, sest ma olen ikka kõige suurem häda maailmas.

See lugu tuli mulle meelde seoses Pasa ja Atpo raamatuga "Kõik on täiesti perses". I say read it.

Murphy ise muideks oli optimist.

Täna nägin kaarsillal sellist toredat graffi, mis ütles "Palun, ongi uus päev" või midagi sellist, õige sõnastus pole meeles ja pilti unustasin kaa teha, aga sellised asjad teevad tuju alati paremaks.

Muidu ma tahtsin täna kirjutada laste saamisest/tegemisest, aga siis ma leidsin, et see võib liiga kriitiliseks ja solvavaks kujuneda. Kui tahate selles valdkonnas nõu, siis pöörduge otse minu poole.

ja kui kedagi Murphy seadused huvitavad siis vajuta siia.