A cat for lunch? Hmm what's for dinner?

Lugu algas nii, et mamps tegi süüa. Tatraputru tegi ja ma oli hirmus excited, sest ma polnud seda kaua söönud. Ja siis kui sa midagi hirmsasti tahad, siis see tähendab,et sul on mingite ainete puudujääk ja su keha annab sulle märku, et asjad on halvasti, aga see on teine jutt. Anyway, ma õpin geneetikat ka praegu ja ma ei oleks seda maininud, kui see asja juurde ei käiks.

Igastahes, istun ma siis arvuti ees, pudrukauss süles ja loen hirmus huvitavat juttu DNA ja muude ainete kohta. Eedu ja Eku olid ka toas, aga Eedu on selline nats närviline, ma arvan, et ta psüühika pole just väga korras.

Söön ja kõik on rahulik, silma nurgast näen, kuidas need kaks põlist vaenlast suhelda üritavad, kui järsku käib suur mürgel. Kass lendab mulle välkkiirelt sülle, sealt edasi läppari peale ja siis aknalauale peitu. Veel enne kui olin aru saanud, mis toimunud oli, leidsin ennast naerukrampides. Mamps jooksis vaatama, mis juhtunud oli ja mina üritan talle käte ja jalgadega ning naerupahvakate vahelt tulevate piiksudega olukorda selgitada.

Lugu lõppes nii, et nii mina, kui kass kui ka läppar ja muud tühised asjad olid putru täis. Ja ilmselgelt seda putru enam süüa ju ei saanud, sest kassi käpad olid jumala mustad (I have no idea where this dude hangs out these days) ja üldse kui ta käpad puhtad oleks olnud siis ka vist väga oma lusikat sinna juurde ei pista. Täielik toidu raiskamine ja see on halb, sest Aafrikas lapsed nälgivad ja meie viskame niisama kõike minema.

Ma suht naeran veel siiamaani. Sellised kerged pahvakad tulevad üles. Olen nagu maavärin, kõigepealt käib suur pauk ja siis mürisen vaikselt omaette edasi.

Aga teades mind on see täiesti normaalne. Mulle piisab ühest naljast päris pikaks ajaks.

See pilt kirjeldab olukorda päris hästi, välja arvatud need kõrvitsad. Kõrvitsaid tõesti, õnneks või õnnetuseks, mängus ei olnud.