My perfect life

Kõik on halb, paha ja nõme. Ma lähen linna, mul pole midagi teha, ma tulen maale, mul pole midagi teha.

Ma ei kujuta ette kaua ma suudan ühel päeval kirjutada, et kõik läheb ülesmäge lihtsalt selleks, et järgmine päev endale vastupidist tõestada.

Mõtlen küll, et maal on ikka keegi, kes viitsib välja minna veitsaks, aga tegelt ei ole. Mul on nii palju rääkida ja see blogi ja msn ja kõik muu jura ei korva kohe kuidagi näost näkku rääkimist.

Tahaks pidu, aga pidu ei ole. Järgmine kord kui koju tulen, siis teen ise peo, mitte, et keegi kohale tuleks, kõigil mu sõpradel on ilmselgelt midagi paremat teha kui minukale tulla.

Aga siiski, nagu öeldake: A friend in need is a friend indeed.

Head räägin seda, et suure igavusega tegin linnas endale head süüa. Kaks õhtut järjest tegin endale makarone lihapallide ja tomati kastmega, kus oli ohtralt küüslauku sees (ma armastan küüslauku). Pluss pilt, ei näe hea välja, aga maitseb väga hästi.

Ja ühel hommikul tegin kaerahelbe putru vanilje pudingu ning banaani ja metsmaasikatega. Pilt puudub. OMNOMNOMNOMNOM.

Ja siis hakkasin pilti ka tegema, peaaegu valmis. Eile südaöösel mässasin veits ja siis tuli suur uni peale ja ei jõudnud lõpetada. Kui valmis saab, siis panen originaali ja endaversiooni kõrvuti feissarisse, aga niikaua peab leppima pooliku pildiga.

Mainin veelkord, et tulge mulla külla, võin süüa teha:D

Selline tore laul. Ei käi kellegi kohta, lihtsalt just mängib ja see on hea. Me gusta.